Peaaegu nii ütles Mart Salumaa sepatööst ja selle olulisusest rääkides. Olulisusest tänapäeva tehnoloogia jaoks, sest kui poleks vanasti hakatud metalle segama ja neid vormima, siis ei teeks me täna ilmselt mitte midagi . Ei teaks me midagi ka Ameerikast.
Sepatöö ei ole must töö, teatab sepp Mart kõigepealt, kui Kuldariga nagi meisterdamiseks valmistume. Tal on õigus, peale mitmetunnist tööd ei ole me tahmase näoga ega söestunud kätega, nagu seppasid miskipärast kujutatakse. Küll aga ei tasu sepatööd tegema minna ka valge kampsuniga. Khmm.
Sepatöö juures on väga oluline ohutus – õiged pikema säärega jalanõud, nahast suur põll ning kindad. Mart räägib ka ohutusprillidest. Küsimise peale saan needki. Tunne läheb aina asjalikumaks.
Emotsioon on hea ja olen hakkamist täis. Kuni Mart võtab tulest tulikuuma terase ja paneb selle korraks vastu puuhalgu. Leek tõuseb üles ja puuhalule jääb roobi jälg. Tules olnud teras on 1300 kraadi kuum. 1300! Võrdluseks näitab Mart, mida teeb puuhalule teeküünal – ei midagi! Selle leegist jääb ainult veidike tahma, mille saab sõrmega ära pühkida. Jalg hakkab natuke värisema ja tekkib küsimus, kas ma tõesti ikka tahan täitsa ise selle hõõguva terasega mässata.
Kui Kuldar juba tulikuuma terast taob, ei saa minagi alla anda! Võtan sisse asendi alasi juures – parem jalg ja puus tihedalt vastu pakku, vasak jalg tahapoole toetatud, nii et selg on sirge ja haamer käes on alasiga paralleelne. Alasile ei tohi täkkeid lüüa, see on sepa põhiline mure. Ma ei löö. Ootan kuni Mart mulle kuumenenud terase ulatab. „Mu kõrgeausus, teie teras on kuum,“ naerab tema. Hakkan taguma. 800-grammise tömbi otsaga haamriga. Oi, neid on palju erinevaid. Igaks asjaks oma. See on teadus! Mardi sõnul on mu löök täpne ja nõtke, nagu tarvis. Kui ainult saaks kaks korda tugevamaks seda. No ei saa!
Järgneb uutmoodi protsess: painutame konksuosa ja teeme nagile ilusad keermed. Oma soovi järgi saan mina teha laiemate vahedega keermed, Kuldar teeb oma nagile neid tihedamalt. Siis teeme alasi sarve peal nagi kaare ja „nupsukese“ või "krussi" või kuidas iganes seda nimetada.
Valmis! Minu nagi natuke naiselikum, Kuldari oma mehelikum ja tugevam. Nagu peabki! Tunne on uhke. Hoolimata sellest, et sama nagi, mille tegemiseks meil kulus üle kahe tunni, teeb Mart umbes 7 minutiga. Aga meil oli sekka ka nalja ja naeru ning filosofeerimist nii kunstist kui elust laiemalt.
Ahjaa, lisaks sepa tahmase näo müüdile murrab Mart ka müüdi, et sepa kätega võib tulikuuma terast käes hoida. See oleks ju lollus. Sepa käed on need, mis tunnevad koheselt ära, kui kuuma metalliga on tegemist. Tundlikkus on õige, selles on iva!
Merit.
(Meriti blogi asub aadressil http://ndb.zoomflash.net/)
Sepatöö ei ole must töö, teatab sepp Mart kõigepealt, kui Kuldariga nagi meisterdamiseks valmistume. Tal on õigus, peale mitmetunnist tööd ei ole me tahmase näoga ega söestunud kätega, nagu seppasid miskipärast kujutatakse. Küll aga ei tasu sepatööd tegema minna ka valge kampsuniga. Khmm.
Sepatöö juures on väga oluline ohutus – õiged pikema säärega jalanõud, nahast suur põll ning kindad. Mart räägib ka ohutusprillidest. Küsimise peale saan needki. Tunne läheb aina asjalikumaks.
Emotsioon on hea ja olen hakkamist täis. Kuni Mart võtab tulest tulikuuma terase ja paneb selle korraks vastu puuhalgu. Leek tõuseb üles ja puuhalule jääb roobi jälg. Tules olnud teras on 1300 kraadi kuum. 1300! Võrdluseks näitab Mart, mida teeb puuhalule teeküünal – ei midagi! Selle leegist jääb ainult veidike tahma, mille saab sõrmega ära pühkida. Jalg hakkab natuke värisema ja tekkib küsimus, kas ma tõesti ikka tahan täitsa ise selle hõõguva terasega mässata.
Kui Kuldar juba tulikuuma terast taob, ei saa minagi alla anda! Võtan sisse asendi alasi juures – parem jalg ja puus tihedalt vastu pakku, vasak jalg tahapoole toetatud, nii et selg on sirge ja haamer käes on alasiga paralleelne. Alasile ei tohi täkkeid lüüa, see on sepa põhiline mure. Ma ei löö. Ootan kuni Mart mulle kuumenenud terase ulatab. „Mu kõrgeausus, teie teras on kuum,“ naerab tema. Hakkan taguma. 800-grammise tömbi otsaga haamriga. Oi, neid on palju erinevaid. Igaks asjaks oma. See on teadus! Mardi sõnul on mu löök täpne ja nõtke, nagu tarvis. Kui ainult saaks kaks korda tugevamaks seda. No ei saa!
Järgneb uutmoodi protsess: painutame konksuosa ja teeme nagile ilusad keermed. Oma soovi järgi saan mina teha laiemate vahedega keermed, Kuldar teeb oma nagile neid tihedamalt. Siis teeme alasi sarve peal nagi kaare ja „nupsukese“ või "krussi" või kuidas iganes seda nimetada.
Valmis! Minu nagi natuke naiselikum, Kuldari oma mehelikum ja tugevam. Nagu peabki! Tunne on uhke. Hoolimata sellest, et sama nagi, mille tegemiseks meil kulus üle kahe tunni, teeb Mart umbes 7 minutiga. Aga meil oli sekka ka nalja ja naeru ning filosofeerimist nii kunstist kui elust laiemalt.
Ahjaa, lisaks sepa tahmase näo müüdile murrab Mart ka müüdi, et sepa kätega võib tulikuuma terast käes hoida. See oleks ju lollus. Sepa käed on need, mis tunnevad koheselt ära, kui kuuma metalliga on tegemist. Tundlikkus on õige, selles on iva!
Merit.
(Meriti blogi asub aadressil http://ndb.zoomflash.net/)
No comments:
Post a Comment